Kaotatud tütar (Kasahstan)
Meeskond
Autor, lavastaja ja esitaja Almira IsmailovaKestus: 1 h
Keel: vene keel
Subtiitrid: eesti, inglise
Dokumentaalne lavastus „Kaotatud tütar“ uurib tagasipöördujate – Kasahstanis kandõdena tuntud kasahhide – enesemääratlust ning sotsiaalset tõrjutust. 1990. ja 2000. aastatel saabusid Kasahstani peamiselt Mongooliast ja Hiinast pärit etnilised kasahhid, keda kohalikud pidasid võõrasteks, nimetades neid „mongoliteks“ või „hiinlasteks“. Neid kadestati riigilt saadud toetuse pärast, kuid alles hiljem mõisteti, kui keeruline oli neil ühiskonda lõimuda.
Lavastus, mis tugineb nii peategelaste isiklikele kogemustele kui ka teadusuuringutele, käsitleb identiteedi ja keele vahelist seost. Näitekirjanik ja etendaja Almira Ismailova esitab küsimuse: mida tähendab olla kasahhi naine, kes ei räägi oma emakeelt? Lavastus valmis koostöös kuraatori ja lavastaja Jelena Kovalskajaga.
Näidend on loodud Kesk-Aasia Draama Labori raames teatris Ilkholm 2024. aastal.
Vaata lisaks! Lavastaja ja esitaja Almira Ismailova räägib “Kaotatud tütre” loomisest.
1. Miks Sa valisid just sellise teema? Kuidas on see mõjutanud Sinu tööd ja elu?
Ma olen kasahhi naine, kes kasvas üles Venemaa piiri ääres ja ma tundsin alati selle piiri survet. Imesin endasse vene kultuuri, sest see oli domineeriv. Ma ei räägi kasahhi keelt ja see on väga kurb. Tunnen, et see takistab mul oma juurte juurde jõudmast. Seetõttu tegingi lavastuse identiteedist. See sai oluliseks osaks minu sisemisest dekoloniseerimise protsessist. Kui ma pärast etendust inimestega vestlesin, siis sain aru, kui väga vajavad nad platvormi, kus arutada identiteedi, haavatavuse ja maha vaikitud poliitiliste teemade üle. Tunnen, et olen puudutanud mingit olulist ühiskondlikku närvi.
Etendus kutsuti ka Vabaduse festivalile, mis on oluline verstapost minu näitekirjaniku karjääris. See on tõestus, et see teema kõnetab inimesi ka väljaspool Kasahstani.
2. Milliseid huvitavaid olukordi prooviperiood endaga kaasa tõi?
Ma ei suuda meenutada ühtegi konkreetset huvitavat olukorda, aga minu jaoks on oluline, et see etendus on toimunud väga erinevates paikades. Näiteks minu mentori Elena Kovalskaja hotellitoas (ta on Drama.Lab’i juhendaja ja lavastaja). Samuti “šulas”, mis tähendab teatud sorti kuuti või ladu. Ilkhomi laval, mis on üks esimesi sõltumatuid teatreid Kesk-Aasias. Olen mänginud seda ka helistuudios ja Almatõs asuvas sõltumatus teatris Transform. Lisaks veel kirjanike residentuuri raames ning proove tegin üldse enda kodu köögis. See on lavastus, mis mahub igasse ruumi. Ma armastan seda just selle demokraatliku olemuse tõttu.
3. Kas on veel midagi, mida publik teadma peaks?
1990. aastatel, pärast Nõukogude Liidu lagunemist, sattus Kasahstani majandus sügavasse kriisi. Rahvas kannatas rängalt ning rahulolematus võimude vastu kasvas. Osa sellest frustratsioonist suunati ebaõiglaselt kodumaale naasvate etniliste kasahhide vastu, kellel oli õigus riiklikule toetusele.
Oluline on mõista, et paljud neist olid sunnitud Kasahstanist lahkuma. Selline eluviisi järsk katkestus põhjustas sügava põlvkondliku trauma. Kannatada said need, kes jäid ja need, kes lahkusid. Samuti need, kes end ootamatult oma esivanemate kodumaalt väljaspool leidsid.
Seda konteksti on oluline meeles pidada, kui etendust vaatad. See räägib koloniseerimisest, olelusvõitlusest ja ajaloo poolt jäetud armidest.
