Ülevaade. Peegeldusi Vabaduse festivalist Narvas

Teatrikriitik Hanna Marrandi uurib lähemalt kolme tänavu Narvas Vabaduse festivalil etendunud lavastust.

15. kuni 19. augustini toimus Narvas teine Vabaduse festival, mis andis Eesti publikule haruldase võimaluse näha oma silmaga laval Kesk-Aasia teatrit. Festivali fookuses olid mittetäieliku demokraatiaga riigid nagu Usbekistan, Kõrgõzstan ja Kasahstan, kuid lavale jõudis ka Eesti-Ukraina ühislavastus ning kõige kaugema külalisena sõitis Narvasse teatritrupp Tšiilist. Kokku etendus Vabaduse festivalil üheksa eri lavastustl lisaks lavastustele oli võimalik osa saada aruteludest, kontsertidest ja ettelugemistest. Järgmist Vabaduse festivali saab loodetavasti kogeda juba ülejärgmisel suvel.

“(elu) sunnitud valikud” (Eesti/Ukraina)
Autor Natalka Blok (UKR)
Lavastaja Valters Silis (LV)
Stsenograaf Ugis Berzins (LV)
Valguskujundaja Märt Sell (Rakvere Teater)
Videokujundaja Laura Romanova
Etenduse juht Serafima Kolodkina
Laval Natalka Kobizka, Antonina Khizhnyak, Tishchenko Kostjantõn ja Hryhory Baklanov
Produtsendid Vasyl Bilous (UKR) / Märt Meos (EST)

Festivalil etendus Kiievi Dramaturgide Teatri ja Vaba Lava koostöölavastus “(elu) sunnitud valikud”, mille teksti autor on ukrainlanna Natalia Blok ja lavastaja Eesti publikule juba varasemast tuttav lätlane Valters Silis. Lavastus “(elu) sunnitud valikud” jutustab Ukraina sõja lugu nelja ukrainlase isiklike kogemuste kaudu.

Sõja kujutamine laval on karm ja keeruline ülesanne, eriti siis, kui kõnealune sõda on jätkuvalt kestmas. Natalia Blok põgenes ise sõja eest Šveitsi ning osaliselt on ta lavastuse teksti kirjutanud ka autobiograafilisi kogemusi.

Sõda on kestnud kauem, kui keegi esialgu arvata oskas, ning praeguseks hakkab tekkima tunne, et enam ei loe mitte miski peale võidu. Armastus kaaslaste ja igatsus kodumaa vastu – kõik kahvatub võidu kõrval. See on julm, kuid samas ometi nii mõistetav. Kuni pole võitu selles ebaõiglases sõjas, nii kaua pole ka vabadust. Vabaduse puudumine omakorda takistab kõike muud.

“(elu) sunnitud valikud” on isiklik teos, mis toob sõja argipäeva ausalt ja emotsionaalselt publiku silme ette, leides leevendust ajutisest huumorist. Näiteks punuvad naised laval varjevõrku patareidega töötavate jõulutulede valgel, sest elektrit parasjagu ei ole. “Näeme valgust siis, kui valgust antakse,” ütleb üks teisele. Küllap nii ongi, sest sõda ei küsi vaba tahet. Tavaline inimene on sõja ees jõuetu, otsused tehakse temast kõrgemal. Valgust näeb alles siis, kui seda antakse – ning see võib juhtuda alles siis, kui sõda läbi saab.

“Põrandaalused tüdrukud” (Usbekistan)
Lavastaja: Jakub Skrzywanek
Dramaturg: Emily Reilly
Kunstnik: Alexandr Provalinsky
Koreograaf: Agnieszka Krist
Helilooja ja muusikakujundaja: Marat Maksudi
Produtsent: Irina Bharat
Laval: Olga Volodina, Natalja Li, Julia Plakida, Klavdia Bezmaternikh, Klara Nafikova, Aziza Primkulova, Elina Klimova, Zilola Pulatova, Nigina Džabbarova

“Põrandaalused tüdrukud” on tõeliselt rahvusvaheline lavastus, mis kõneleb Afganistani naiste olukorrast Talibani 2021. aasta võimuletuleku järel. Usbekistanis Ilkhomi teatris välja toodud teose lavastaja on poolakas Jakub Skrzywanek ning lavastuse algmaterjalina on kasutatud Afganistanist Usbekistani põgenenud naiste lugusid.

Lavastus võtab tegelikult luubi alla naise rolli traditsioonilises ühiskonnas üldiselt, mitte üksnes Talibani revolutsiooni järgses Afganistanis. Irooniavarjundi kaudu esitatakse naist kui poegi tootvat sünnitusmasinat ning alahoidlikku ja kuulekat pruuti. Naine on oma elueesmärgi saavutanud siis, kui saab viimaks ämmaks, sest siis teda kuulatakse. Ämmana on tal õigus ning võimalus oma poja naise elu teha sama keeruliseks nagu tema enda elu on olnud.

Lavastus algab farsilaadse avaliku “koolitusega” sellest, kuidas edukalt poega eostada, sest poja saamine on väärikas ja väärtustatud. Seda meest, kelle naine ainult tütreid sünnitab, saab nimelt isegi spetsiaalse sõimusõnaga nimetada. Noored rasedad naised punnitavad kõigest jõust ja paluvad poega. Enne selle hetkeni jõudmist tuleb aga läbida pruudistaatus. Groteskses pruudioksjoni stseenis demonstreerivad looritatud potentsiaalsed pruudid ükshaaval kui aupaklikud ja vähenõudlikud nad on.

Kui naise s(t)aatust on üldjoontes publikule selgitatud, jagavad burkades näitlejannad lugusid, mis Afganistani naistega Talibani võimu all juhtunud on. Muutub etenduse toon, senise absurdimaigulise huumoritaju asendab õõvatunne. Kuigi juba kõik traditsioonilisse naiserolli puutuv tundub uskumatult aegunud, nukker ja ärritav, on elu Talibani valitsuse all muidugi kordi jubedam. Seda iseloomustab otsene naistevastane vägivald ning pidev hirm oma elu pärast.

“Põrandaalused tüdrukud” jääb meelde lisaks olulisele teemakäsitlusele ka suurejoonelise lavakujunduse poolest. Lava keskele on püstitatud heledates toonides ja kõrgete seintega täispuhutav batuut, mis sümboliseerib emaüska või pehmendustega sünnituspalatit.

Lavastuse tugevus seisneb selle isiklikkuses: “Põrandaalused tüdrukud” annab hääle mahasurututele ning toob vabasse maailma päriselt sündinud lood, mida nende lugude toimumispaigas rääkida ei ole võimalik.

“Laviin” (Kasahstan)
Autor: Tundžer Djudženoglu
Lavastaja: Barzu Abdurazakov
Näitlejad: Sagõnõsh Akasova, Aiarõs Daukaraev, Eshat Žoltai, Aigerim Nurahmetova, Nurbolat Rahatov, Tšingiz Ruš, Meruert Serikžanova, Arnur Kusaingazin, Aliya Maulõmhan

“Laviin” on mõistulugu mägihõimust, kes elab osa aastast pidevas laviinihirmus. Ohu ennetamiseks on kehtestatud ranged reeglid, mille järgi peavad kõik hõimu liikmed püsima ohu möödumiseni hiirvaikselt. Omavahel suheldakse vaid sosistades, välistatud on igasugune karjumine või nutmine. Seetõttu ajastatakse ka lastesaamist sobivalt: kuni laviiniohu möödumiseni ei tohi ükski laps sündida. Vastasel juhul seaks vastsündinu nutt ohtu terve kogukonna. “Laviinis” juhtub ometi nii, et noor naine hakkab enneaegselt sünnitama. See pole sugugi üksnes tema isiklik asi, vaid toob kaasa ametliku kohtumõistmise.

Lavastus on põnev, ent ängistav pilguheit traditsioonilisse kultuuri, milles põlvkondadevaheline hierarhia ja kinnistunud soorollid kannavad hoopis suuremat tähendust kui kaasaegses Eesti ühiskonnas harjunud oleme. Lavale loodud hõimupere kolme põlvkonda kehastavad kuus näitlejat, kelle kaudu joonistuvad välja vanemate ja laste vahelised alluvussuhted.

Summutatud häälel ette kantud lavastust võib muidugi mõista ka metafoorina, lärmi tegemise keelamist saab võrdsustada sõnavabaduse piiramisega. Kuna pärast Vabaduse festivali lõppemist “Laviini” Eesti lavadel suure tõenäosusega enam ei näe, ei tunne ma kirjutajana siinkohal lavaloo puändi ärarääkimisest suurt süümepiina. Etenduse lõpus toimub vabanemine, nimelt ei suuda hõimupere vanim liige – vanaisa – enam end tagasi hoida ning laseb kuuldavale ürgkarjatuse, mida on ilmselt aastaid vaka all hoidnud. Oodatud ja kardetud laviini aga ei järgne.

Kas tegu on juhusega? Kas pidev hirmus elamine oli tõesti ilmaasjata? Ja millal jõuab Kesk-Aasia riikides päriselt kätte hetk, kui neid vabanemiskarjatusi kuulda võib?

Allikas: ERR, 24.08.2023